neljapäev, 14. juuni 2018

Ühe tehase sünd


Nagu kuulda, ei plaaninud me puidutööstur esialgu nii suurt taburetitehast, mis hiigelaegadel oli suisa Baltimaade suurim!
Polnud mingit ärivaistu vaid puhas sugutung.Nagu maailma esimesed filmikaadridki olla hoopis pornograafilised olnud kuid sellest ajalugu vaikib.

Algul elas Tehase omanik Enno oma naise Mariga aleviku kitsukeses ühetoalises korteris.Nad harrastasid toredat mängu.Üks peidab ennast korteris ära ja teine hakkab otsima.Leitud kohas hakatakse aga kirglikult seksima.No aga kauaks suurtel inimestel peiduideid väikses elamises jagub?Tuli lolli mängida ja teeselda.
Kord hakkas Enno otsimist teeseldes köögi kappides sorima ja pottidelt kaani tõstes omaette kobisema:"Siin ei ole, siin samuti mitte." Mispeale Mari kardina tagant ei pidanud vastu ja hakkas itsitama.
See aga nulleeris Enno ürgse isu ja ta vandus, et veel sügiseks ostavad nad suurema elamise.

Selle jaoks oli raha vaja ning paneelmaja keldrisse rajas ta pisikese taburettide töökoja, kuhu kutsus kossuplatsil passivaid poisse väikest lisaraha teenima.
Sügiseks oligi uus korter ja samas hangitud turgu, mis sundis suuremaid tootmisruume vaatama ning ühel päeval töötas veerand alevike joodikuid ja litse(nagu Enno tavatses oma töölisi hellitavalt kutsuda)vanasse karjalauta loodud tehases.

Aga seksifetiš olla teatavasti vaid karkudeks ning peagi ei abista enam needki kui uuemaid jahimaid juurde ei leiuta.
Viimaks jäi uus majagi peidumängudel igavaks ning laenude abil loodud võimas villa, kahe- keldri ja kuue maapealse korrusega sai just oma nurgeliste lahendustega uueks, aina üllatusi pakkuvaks fantaasialahenduseks.

Kas on mõtet asjade loogilist käiku mainidagi kui suureks vahepeal tehas koos töölistega oli kasvanud.

Seksimängudega tulid ka vahepeal soovitud tagajärjed, sest laulva revolutsiooni aegade kinnituseks, toetati Toomas Lunge loosungit, maa täideti lastega ja seejärel täideti laste täitmatut isu.
Perepojad kasvasid koos mänguasjadega ja vaipadel vuhisevad autod jäid aeg hiljem maanteid mõõtvate rallipoiste unenägudesse.

Võsukeste rallihobi siiski tööstust ei laindanud vaid keeras töötajate palgakraanid kinni.
"Juba jälle rahad otsas, ärge elage üle oma võimete!" Pahandas Enno pidevalt töölistega.

Ent sipelgaid oli vaja hoida.Selleks loodi "ussipesa" ja firma kontorist söödeti väljamõeldud laimu tööliste kohta ning vihane prolerahvas suitsetas pausidel vihast veel sinisemaks ning kadedus ja kahjurõõm said ellujäämismootoriks tööpäevade vastupidamiseks.
Teatud nägudel tõstetigi palka ning sageli hakkasid need kontorikitsedena  kolleegidelt info kogumiseks kohe firma juhtkonda kiruma, rääkima kui raske neil on, kuidas nad kohe mujale tööle lähevad ja see uus auto olla hoopis ämma käest laenatud raha eest ostetud....

Praegu on tehases selline ellujäämine tüdimuse kastmes.
Et rahad viibivad, palk ei kasva, võtavad sipelgad kõike pohhuilt.Juuakse, minnakse varem koju, minusugused käivad tööl kui viitsivad ning oluline kuldreegel number üks- kui suud liiguvad, siis käed ei tohi liikuda!

teisipäev, 12. juuni 2018

Murumaa

Naabri Igor on ärganud.Pensionär kah teine.Eide tallaalune.Autot ta putitada ei saa, sest enam pole õnnis nõukaaeg, kus autorisu oli piisavaks alibiks, et  garaažis mökutada.Neil mingi viie aasta vanune Ford õue peal.

Aga alati Igor sahmib ringi ja justkui teeks midagi.Aiamaa, ämbrid,  vesi, kasvuhoone.Peaasi, et eide silme alt minema saada.

Naabri igor on ärganud.Ilmselt on ta oma äratuskella muruniidukiga ühendanud.Minu ajas kah üles, niigi ei viitsinud ma täna tööle minna.

Üle päeviti üks muru koinimine käib.
Hullem tegelane on kolm maja edasi elav Bruno.See töölt kojujõudnuna hakkab kohe muruplatsil ringi traaveldama ning kui põuane aeg on, siis kastab peale mittemillegi niitmist voolikuga platsi, mis on mullasegune ja kollakat värvi.Igatahes mitte roheline.

A Brunol on see põhimõte, et õlut joob ta ainult saunas.Nii ta muud ei oskagi õhtuti teha kui muruplatsil haigeks higistada ja seejärel saun küdema panna.

Mind vihkab kogu külarahvas, sest muruniitmine pole veel külge hakanud.Külaeided lähevad mööda ja raputavad pead.Eha sai õhtusel tervsejalutuskäigul suisa insuldi mu heinamaad nähes ja ülenaabri Aimor on purjus peaga sageli räusanud, et läheb ja niidab ise selle Ülvari muru ära.Et käed hakkavad alati vihast värisema kui mu majast autoga mööda sõidab.

Minu heinamaad te ei puutu! Teie golfiväljakutel linnud ei laula ja liblikad ei lenda.Ja kui mutid teie pühale platsile käigud teevad, jätate veel oma õuesünnipäeva pidamata, häbi ots ju!

Toon suviti oma vana tugitooli maja ette, võtan kõhu paljaks ja luban endale kangema kalja või kaks.Vaatan kuidas tuul mu heinamaad paitab ja kuidas tee pealt möödujad püüavad mind märgates kuhugi mujale vaadata.

reede, 1. juuni 2018

Kunagi

Kunagi kirjutasin ajalehtedele ja äratuskell helises vahetult enne järjekordset raadiosaadet, kuhu kuulaja sai helistada.

Lehtedele kirjutasin varjunimedega ja raadioeetrisse tegin erinevate vanainimeste hääli järgi.Kusjuures vahepeal oli võimalus teises käes oleva telefoniga peale oma kõnet veel liinile saada ning mängu nautides sõimasin teise häälega eelmist helistajat- ehk siis iseennast.

Noh mingist hetkest hammustati pähkel läbi, tekkisid numbrifiltrid ning kui kodupoest kõik kõnekaardid ära sai ostetud ja filtritesse räägitud, lõin kogu jamale käega ja saatsin ajalehtedele kirju edasi.

Tõsi- raadiotesse siiski helistan kui soovilaule tahan.Elmari raadiost saan alati need kätte.
Väljamõeldud nimega tervitan väljamõeldud inimesi ja saan vastu laule, mis ka väljamõeldud, ses suhtes aus kaup ju?!

Aga ajalehed muutusid peagi kole ülbeks.Ühtäkki hammustasid ka nemad läbi mu käekirja ja erinevad nimed ei päästnud ka seal.
Nii jäi üldsusele palju olulist teadmata.Sealhulgas konna päästmine, kes usinasti mööda teed astus, kuidas vallavolikogu esimees jaanitule süütamise ajal hoopis eemal telefoniga rääkis ja eriti sentsiatsiooniline uudis kui nägin Anne Veesaart poest piima ostmas.

Aga lehed toodavad vaid paska ning paistab, et inimesi päris elu ei huvitagi!

(Uskumatu kuid ma kirjutasin siia alguses pika loo kuid kuri süsteem kustutas selle ära.
Katsun süsteemi petta ja järk- järgult juttu otse postitada.Nüüd ja edaspidi)

Lehtede juurest leidsin loogilise tee keskkonna juurde, kuhu kogunevad kõik joodikud, võlglased, onanistid, enda- ja teiste vihkajad, kristlased, kapihomod ja teised EKREkad.Netikommentaarid.
Ja veel anonüümsed, pole vaja nimesid endale välja mõeldagi!

Kommentaariumis läks nii kuumaks, et suutsin ennast isegi haigeks mõelda perearstilt haiguslehe saamiseks.Nii palju oli öelda.Nii palju mõtteid ja mõttekaaslasi.
Kuni ühel heal päeval oma julgete väljaütlemistega kellelegi kanna peale astusin ja järk- järgult hakati mind igalt poolt blokkima ning juurdepääsu erinevatele väljaannetele piirama.
Viimaks pääsesin vaid Politsei ja kodakondus migriatsiooni ameti ning Pornhube'i leheküljele.

Saan aru oma liiale minekus, mu kadunud isa oli ka äkiline sõnumitega väljendaja- trampis öösel ringe viljapõldudele kuid vastuste saamise asemel hakati alati mingit ufopaska ajama!

Aga milleks mindi mu arvuti kallale netiväliselt?
Kui avastasin oma isiklike failide kadumise, siis oli läinud ka aastatega kogutud autode numbrid, mis mu maja eest mööda on sõitnud.Ei salga, et plaanisin siis suurest ängist suisa enesetappu kuni meenusid vanad kaustikud, vanemate numbritega ning kladed sai kibekähku vanasse lauta ära peidetud.
Sest mine tea, millal need leitakse ja kellele neid vaja on.

Kui mu röster hakkas saiu keetma ja kohvimasin maitsetut putru hommikukohvi asemel valmistama, ei julgenud ma kaevu juurde enam minnagi.Kui KAPO pole sealt vett kogutükis ära võtnud on nad kindlasti sinna kusenud.
Edaspidi hakkasin vett tooma kas Astlahalla allikalt või töö juurest katlamaja Meelise juurest plastpudelitega.

Ja üleüldse käin seda blogi telefoniga kirjutamas Lammeteedu pühas tammikus, sest kodus pole mobiillevist halli varjugi.Pühad tammed ikka ei lase nii lihtsalt netilevi koristada.Vastupidi- kui mobiilimast rivist välja "korraldatakse" on tammedesse meie esiisade ängiga ka mobiililevi salvestunud.Ja selleks ei pea ma kuradeid kallistamagi!

Vot ja kui juhtusin kuulma, neljapäeval kalaauto juures ikka räägitakse, et meedia poolt tagakiusatud uuriv ajakirjanik Hillar Kohv(müts maha ta julguse ees, see mees ei karda vanakuradit ennastki) hakkas blogima, mõtlesin miks mitte ise sama tegema hakata.

Aga nüüd jälle häda- millest kirjutada?
Nimelt ei oska ma enam nii selgelt mõelda.Tahan poliitikast ja riigist kiruda, hakkan hoopis enda tööst rääkima.Tahan tähelepanu pöörata kodukandi kraavides voolava vee kehvale voolavusele- sinna visatud puululk ei läbi kümmet meetritki ja juba kaldas kinni, avastan ennast rääkimas minevikuepisoodi sellest, kuidas ma võrkkiiges kord palaval suvepäeval uinusin ja vihma ei hakanudki sadama.Absurd ju!

Kahtlustan, et nendes kanamunades, mida Milvi käest ikka ostnud olen.Sinna on midagist kõrgemate võimude poolt pandud mu mõttetegevuse sandistamiseks.

Aga ma ei kavatse alla anda.Staarblogijad ei anna alla!
Isegi mittekuulsad staarblogijad.

esmaspäev, 28. mai 2018

Hakkan nüüd kah Staarblogijaks!

On aeg minulgi see samm teha ja blogiilma enda mõtterisuga külvama hakata.Ja mis mul vaesel viga! Ei oska ma õieti ega õigesti kirjutada, ega ka korralikku tööd teha.Ideaalne kandidaat blogimiseks!

Kui viimati töötukassas käies mainisingi, et hakkan hoopis staarblogijaks, soovitas kliendihaldur mul tehasesse  tagasi tööle minna kuid üks daam kuulas meie vestlust juhuslikult pealt ja hiljem õues mult suitsu küsides tahtis teada, kas tõesti kavatsen staarblogijaks hakata?
Sel juhul olla tal pakkuda mulle testimiseks Oriflame'i tooteid.
Küsisin, et kas too Oriflame ka knopkasid toodab? Mu elutoas tahab Jaak Joala plakat tuuletõmbusega seina pealt maha kukkuda.Vat neid knopkasid testiks küll!

Aga tehasesse läksingi tagasi ning ülemus ei teinud selle peale  teist nägugi.Mina ka ei teinud teist nägu kui oma lihvimasina  käima panin ja puitu nokkima  hakkasin.
Me ei tee siin üldse teist nägu, kas saame palka alles kuu või kahe pärast, kas puurija Laika peab pudeli viinaga tööpäeva lõpuni vastu või võtab põrand ta vastu...sest me oleme ju üks pere nagu boss Kenno meile alati on rõhutanud.

Rõhutanud!Jälle tulid rõhknaelad, need knopkad meelde!
Aga Oriflame ei tooda neid.
Äkki peaks Jaska plakati seinalt hoopis  maha võtma ja tapeedi ostma nagu korralikud inimesed teevad.Jälle üks mõtte koht juures...