Naabri Igor on ärganud.Pensionär kah teine.Eide tallaalune.Autot ta putitada ei saa, sest enam pole õnnis nõukaaeg, kus autorisu oli piisavaks alibiks, et garaažis mökutada.Neil mingi viie aasta vanune Ford õue peal.
Aga alati Igor sahmib ringi ja justkui teeks midagi.Aiamaa, ämbrid, vesi, kasvuhoone.Peaasi, et eide silme alt minema saada.
Naabri igor on ärganud.Ilmselt on ta oma äratuskella muruniidukiga ühendanud.Minu ajas kah üles, niigi ei viitsinud ma täna tööle minna.
Üle päeviti üks muru koinimine käib.
Hullem tegelane on kolm maja edasi elav Bruno.See töölt kojujõudnuna hakkab kohe muruplatsil ringi traaveldama ning kui põuane aeg on, siis kastab peale mittemillegi niitmist voolikuga platsi, mis on mullasegune ja kollakat värvi.Igatahes mitte roheline.
A Brunol on see põhimõte, et õlut joob ta ainult saunas.Nii ta muud ei oskagi õhtuti teha kui muruplatsil haigeks higistada ja seejärel saun küdema panna.
Mind vihkab kogu külarahvas, sest muruniitmine pole veel külge hakanud.Külaeided lähevad mööda ja raputavad pead.Eha sai õhtusel tervsejalutuskäigul suisa insuldi mu heinamaad nähes ja ülenaabri Aimor on purjus peaga sageli räusanud, et läheb ja niidab ise selle Ülvari muru ära.Et käed hakkavad alati vihast värisema kui mu majast autoga mööda sõidab.
Minu heinamaad te ei puutu! Teie golfiväljakutel linnud ei laula ja liblikad ei lenda.Ja kui mutid teie pühale platsile käigud teevad, jätate veel oma õuesünnipäeva pidamata, häbi ots ju!
Toon suviti oma vana tugitooli maja ette, võtan kõhu paljaks ja luban endale kangema kalja või kaks.Vaatan kuidas tuul mu heinamaad paitab ja kuidas tee pealt möödujad püüavad mind märgates kuhugi mujale vaadata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar